SOFTSHELL

SOFTSHELL


Tädi Porgandi nägi öösse unes nõnda kummastavat und, et see veel päeva ajalgi ta tegemisi ühtelugu segas. Oli kaunis selge taevaga 24. veebruar. Päike praadis niivõrd tugevalt, et läbi kuuma virvenduse vaadates tundus, et lambad suurest hirmust värisevad eemal. Istus tema seal oma unenäos kiluvõileib käes lambakarjamaal mere ääres ja võttis pitsist viina. Oleks võinud ka päikest võtta, aga sellest Tädi Porgandi suurt ei hooli. “Eks see päevitamine ole üks laisa inimese tegevus küll”, mõtles Tädi. “Korra just päevita endale trussikud jalga ja siis ei pea suvi otsa neid kandma.”. Siinkohal hammustas ta mõtlikult võileiba. 

Võileivaga oli aga midagi väga viltu. Lõhnas nagu kilu, nägi välja nagu kilu, aga hammas ei hakanud mitte peale. Alumise lõualuu poolega sai läbi leiva küll, aga siis see kuramuse kilu jäi ette ja vetrus hammaste vahel nagu kummipall  “No mida pulli”, torises Tädi. Ometi oli ju tegemist värske kiluga. Ta sorkis veel kilu veidi näpuga kui see järsku suure suuga haigutama pistis. “Toohooh”, rõõmustas Tädi Porgandi. “Nõnda värsket kilu pole ammu saanud.”

“Aaaaeeehh ooeh”, haigutas kilu pikalt ja kukkus seejärel kohe targutama. “Sa siin istud mätta otsas ja uneled päikese käes nagu Suur Munamägi. Tilkagi sooja päikest mulle peale ei paista. Sul on jah tervis korras nagu lihaveisel karjamaal, aga kas sa sellele ka üldse mõtled, et ega kõik nii raudse tervisega pole. Ei - muudkui unistab ja hoiab enda võileiba söömise asemel. Kurat, mul hakkas külm ootamise peale!”. Tädi vaatas kilu pika näo ja ilmselt ka pika hambaga.

“Külm küll, aga aru ma ei saa miks sa nii kummine siis oled värske kilu kohta?”, küsis Tädi.

“Sa oled ikka täitsa umpalumpa, midagi ka ei mõika - mul on jope seljas!”, pööritas kilu silmi. Ja tõesti kui lähemalt uurida, siis oligi näha, et kilul oli seljas ilus hõbedane jope.

“Softshell voordiga”, kelkis jopega kilu.

“Võta ära!”, käratas nüüd Tädi Porgandi, mille peale kilu vilksti jope seljast heitis ning Tädi kiiresti võileiva suhu surus. 

Kui Tädi üles ärkas, siis mõtles ta, et nõnda värsket kilu pole tõesti ammu saanud. Ka see pani mõtlema, et ega nende kevadilmadega tõesti nalja pole; eriti kui need nii vara saabuvad ja kilul oli õigupoolest tõesti ju tuus jope. “Peaks endalegi soetama!”

“SOHVSELL” sonis Tädi Porgandi läbi terve päeva, et õhtul googeldada.

 


SOFTSHELL

 SoftShell on äärmiselt tehniline kangas mis leiab laiemat kasutust õueriiete valmistamisel kui ka spordirõivaste tegemisel. Kui olukord nõuab kangast, mis oleks ühtaegu ilmastikuoludele kindel kui ka hingav, siis softshell on hea valik. See on tuule- ja veekindel ning soe. Boonuseks on see, et kuigi soft shell on soe, ei ole see see kangas üleliia kogukas ning on elastne. Just see asjaolu muudabki softshelli kandmise mugavaks ka aktiivsete tegevuste juures. Samuti on see ideaalne kangas laste kombinesoonide valmistamiseks ja õueriiete valmistamiseks. Ka tööriiete valmistamisel on see hindamatu kangas.

Nagu öeldud, siis tavaliselt on softshell vihmakindla pealisipoole ja fliisist sisuga. Aga on ka olemas õhemaid ilma fliisist sisuta softshelle. Mõlemaid on muide väga lihtne õmmelda kuna saab kasutada tavalist õmblust ning ei pea lõpetama ääri. 

Üks hea softshell jope aitab hädast peaaegu alati. Vähemalt 75% päevadest Eestimaal. Sellega seljatab kevadilmad, sügisilmad, suveööd ning jaheda jaanipäeva. 

Black Carroti softshellide valiku leiad SIIT

 

Teie Elis ja Tädi Porgandi