Mina ja Tädi Porgandi

Mina ja Tädi Porgandi

See siin olen mina ja see on Elisaveta Porgandi ehk tädi
Porgandi.

       Elis, 25, keskmiselt noor naine                                              Elisaveta Porgandi, 72, keskmiselt vana naine



Meist paremaid pilte pole kahjuks, üsna vanad need mõlemad. Tädi Porgandi on üsna samasugune, kuid mina olen vahepeal veidi kasvanud. 


Pean ausalt ära rääkima, et ma ei ole kunagi suurem asi õmbleja või kuduja olnud, kuid ka minul on õnnestunud ligilähedaselt null kogemusega ja suures osas YouTube abil sõbrannale jõuludeks täiesti viisakad villased sokid kududa. Need olid muidu tumerohelised, ainult kannad olid kergelt valgekirjud, samuti pöiad. 

Need oleks üleni roheliseks jäänudki kui mitte poleks olnud Tädi Porgandit. Tema kui vilunud elu-uurija ja mis seal salata, ka üks hiiglama paksu ja kareda kannanahaga naine, teadis soovitada, et koo aga kapronniiti kandadesse ja pöidadesse sisse - nõnda ei kulu kand ega tule pöida auku. Pole hiljuti sõbrannalt uurinud, kuid julgen arvata, et need sokid on elus tänaseni ja kokkuvõttes oli tunne hirmus uhke ja hea. Keegi ei oleks osanud minult sellist kingitust oodata ja just selle peale ma välja läksingi.

 

 

Ja tegelikult oli neid ootamatult tore kududa ka. Üks nendest tegevustest, mille tulemust sa näed üsna kiirelt ja saad kohese rahulolu, et jälle mõni rida juurde tehtud. Lisaks sellele ei olnud need mingisugused tavalised sokid, vaid minu enda tehtud sokid. See andis minu silmis vähemalt neile sokkidele tohutult väärtust juurde. Ja väärtust neil olema pidi, sest sinna alla olid tegelikult kulunud ka Tädi Porgandi närvid, kes sai mitme õhtu jooksul loendamatul hulgal kõnesid minult  stiilis; “Kuule kas sa tõmbad selle lõnga eest- või tagantpoolt sealt aasast läbi???”, samal ajal kui tema armastas viidata samale tegevusele sõnadega “parempidi ja pahempidi kude”, mis minule jäi esialgu totaalselt mõistmatuks, sest; “Kuidas ma tean kumba pidi on parempidi ja mis pidi pahempidi?”

 

Kuid järjest enam on juhtunud minuga seda, et mul on kindel visioon millestki, mida ma tahan, kuid poelettidelt seda ei leia või siis leian ja selle hind on sama üüratu kui tähine taevas, mis laiub üle augustikuu öö. Viimane neist küll on ilus, aga hinna kontekstis mitte nii ilus nähtus. Küll aga sama hinge kinni lööv. Peaasjalikult esimesel põhjusel olen leidnud ennast mõtlemas sellele, et “Mis oleks kui ma teeksin ise või laseksin kellelgi teha?”, sest erinevaid sobilikke kangaid ja materjale ma seevastu olen leidnud küllaga. Lihtsalt kogemusi napib, kuigi olen oma sokkide eduloost endiselt nii motiveeritud, et tundub, et võiksin kõigega hakkama saada.

 

Õnneks on Tädi Porgandi palju vilunum õmbleja ja kuduja kui mina ning tema toetusel sukeldun ka mina sellesse maailma ning üritan üheskoos temaga tuua põnevaid avastusi nii teile, kes te olete n.ö käsipagasiga reisijad kui ka teile, kelle teadmised ei mahu enam ka mitmesse registreeritud kohvrisse. Lisaks sellele luban ma pühalikult oma rumalusi mitte varjata, et targematel oleks vahva minu üle sõbralikult naerda ja kogenematud leiaks lohutust, et on veel hullemaid.

 

Edaspidi tuleb siin juttu nii erinevatest kangatüüpidest, nende hooldamisest kui ka nende kasutusvõimalustest. Lisaks praktilisi näpunäiteid.

Teie Elis ja Tädi Porgandi